Elu on nagu tants, sellega nõustuvad vast kõik. Kiiremad liikumised vahelduvad aeglasematega, rõõmsamad seigad kurvematega, on mingid faasid, mingi kriis, mingi kulminatsioon, mingi pingelangus – kõik nagu ka hea koreograafiaga tantsus. Ning lõpuks saab kõik läbi, nagu saab seda läbi lõpuks ka elu.
Elutantsu justkui ühiskonna poolt pealesurutud faase teame me kõik – 26-selt peaks võtma kinnisvaralaenu, 27-selt abielluma, 29-selt olema oma karjääri tipus, 30-selt saama esimese lapse…
Ning sel on nüüdseks ka omad ohvrid – Greenwichi ülikooli psühholoog Oliver Robinson väidab, et üha rohkem noori on hädas uue nähtuse – 25-aastaste kriisiga. Väite aluseks on 50 taolise kriisi läbinud inimese uuring. Algab see tavaliselt täiskasvanuelu alustanutel tundega, et väline ühiskonna normide lõksus elatav elu ja oma sisemine mina ei lähe kokku. Väljumine kriisist on toimunud täieliku aja mahavõtu ja elu uuesti ülesehitamisega, misjärel 80% on oma uute valikutega rahule jäänud. Kasulik on selline tegutsemine ka seetõttu, et hoiab omakorda ära keskeakriisi tekkimise.